Varem viidatud artiklis oli toodud välja sama mõte – igal inimesel on olemas mingil kujul fotoaparaat või pildistav mobiil ja pildistamine protsessina on oma erilisuse kaotanud. Kaupo võrdles fototeenuse pakkumist tabavalt taksoga – teenust kasutatakse vajadusest reede öösel peolt koju saada, mitte, et ise sõita ei oskaks. Kokkuvõttes on elukutselistel fotograafidel raske oma töö eest raha küsida, sest tuleb võidelda seisukohaga “pildistada oskab ju igaüks.”
Kuidas siis elukutselisena oma töö eest raha küsida? Minu arvamus on, et tuleb oma teenus orienteerida nendele valdkondadele, mida “igaüks” pakkuda ei suuda ja sellega eristuda. Näiteks pulmapildistajaid on Eestis meeletult, kusjuures ka hobi korras tegelevate foograafide hulgas on palju hea silma ja korraliku fototehnikaga tegijaid. Samas, mida see mass ei suuda pakkuda, on kõrge trükikvaliteediga fineart pulmaalbumid. Mina olen oma tootearendusel rõhu pannud sellelele poolele ja album tuleb pulmapildistamisega komplektis. Kokkuvõttes on see müügiargument, mille eest raha küsida ja mis muudab minu teenuse eriliseks.
Usun, et elukutseline fotograaf peab pöörama oma rõhuasetuse lisaks sellele, mis toimub enne ja peale pildistamist, sest need on valdkonnad, kus on võimalik palju ära teha. Enne pildistamist on kontakt kliendiga, kliendisuhete loomine, tootearendus, turundus ja reklaam, peale pildistamist on müük, lisateenused ja tooted, kliendikontakti hoidmine.
Investeerisin mõni aeg tagasi tootmisvahenditesse, mis aitavad mul veel paremini oma veendumusi realiseerida, stuudios on nüüd piltide trükkimiseks kasutusel epson 7890 pro laiformaatprinter. Ikka selleks, et eristuda ja pakkuda midagi enamat, mida hobifotograaf hea kaameraga pakkuda ei suuda.